To all who have left their home. And found another one. And maybe you found a home in another person. Or maybe in another city. Another country even. Maybe you’ve found a piece of home in all of them.

I grew up between the forests by the sea. And I find home in the sounds of singing birds and waves and in cool breeze. In the taste of fresh blueberries, in the smell of freshly cut grass.

I found home in another person. In someone I feel safe with. I feel loved by. In someone who brings light and laughter to my every day.

I found home in other cities, in other countries, and cultures. It’s almost like I left pieces of my heart along the way, and when I go back it’s the sweet sense of recognition.

And I find home in family, in my parents home, and in the home of my grandmother.

I found home being with my friends. In the laughters and giggles and memories that live within us and bond us even when we don’t see each other for a while.

And I found home in my native language. A language that I have such a strong emotional bond with. It’s the language of the heart.

And I found home within myself. I am my own companion, my own rock for life. And like with any home, it’s important to take the best care of yourself. I’m working on it. Our body is the only place for us to live in.

So where is home really? Is it a place, is it a person, is it family, friends? Is it a sound, is it a taste, is it a smell? What is home to you?

It’s like we are home at all times, but also never truly.


Have a day full of joy and hope!
Mariliis

To be honest, I was never completely sure if London was the right choice before we moved here. There were quite many concerns in my mind, but at the same time I always knew that if it didn’t work out, we could always change our location again.

It has been more than 7 months since we moved. And I’m really loving it.

I’ve lived in a way of always having this thought at the back of my mind that I’m going to move soon. Always wondering “Where to next?”. Never wanting to pinpoint myself to any certain location, but always keeping my mind open to that I can go again any time I want. Living in Estonia, especially in the last year of Uni, I already knew I wanted to live in another place in my life.

I felt that living between the forests, as nice as it was, was not fulfilling me in a way that my soul is craving to live life. At least for now. In the depth of my being, I was craving adventure, sun and to see more of the wonders and the beauty the world has to offer. So I moved to Istanbul. For love, for sun and for adventure. First time in a big city, I learned the comforts and struggles of it. I loved Istanbul, truly, I still do. But I never really bought nice furniture or things because I still knew that we’ll be moving at some point. And with that, I turned into a somewhat minimalist. So after 2 and half years in Istanbul, we sold absolutely everything we had and came to London, starting fresh from page 1 in a new chapter.

It took me a while to come to the understanding that “Yes, this is home now. We will stay here for a while.” And again, I don’t know if we are going to stay here forever, but for now, this is home and we are not planning to move in the near future.

I am still dreaming, the dreamer person as I am. But now the dreams are more long-term.

I’ve recognised that at this point in my life - I am a city person. I love the buzz, having people around, cute local cafes around the corner, home delivery of basically everything you can think of, and all the opportunities and comforts a city can provide. I love nature. But I love people too. And in London you can have both.

It has been around 10 degrees all winter long, and now in February it starts to look like spring. First trees are in blossoms, first flowers are slowly rising out from the soil. What a beautiful time it is.

And in some ways I felt at ease. Life makes sense here. For me. And for us.

Kui pidupäev hakkas juba päris lähedale jõudma, hakkasin igapäevaselt lennujaamas pulmakülalisi vastu võtmas käima. Mõni tuli ka Rootsist laevaga, mõni Lätist rendiautoga ja ühed tulid kohale lausa Lätist rendiratastel vändates Eestisse. Täitsa hullud! Kuid julge hundi rind on rasvane, sest kohale nad jõudsid kõik.

Pulmapäev. Oh seda möllu.

Ei oleks arvanud, et mina olen see pruut kellel hommikul ükski söök alla ei lähe. 

Ärkasime üles Tartu Lydia hotellis. Eelneval õhtul käisime ka isa ja Emrahga hotelli SPAs, mille kasutuse võimalus toaga kaasa tuli. Väga mõnus! Olime seal ainukesed inimesed, laualt sai võtta värskeid puuvikju ja maitsevett. Sai mullivanni ja erinevaid saunu. Väga lõõgastav.

Saabus hommik. No ei leidnud ma hommibuffeest ühtki asja, mida suhu ihaldaks panna. Istusin seal lauas niisama, kuni helistas meikar ja ütles, et ta on kohal. Oh, kui armas ta oli. Nii ilus ja sätitud. Tõi mulle isegi roosasse pakendatud shokolaadi ja õnnesoovidega kaardi. Ise veel erialalt matamaatika õpetaja. Oh neid tublisid oskusterikkaid naisi!

Isa oli veel varahommikul puuistandusse meie puule järgi sõitnud ja ühe autotäie asju juba Leigole viinud.
 
Teate, 8. juuni oli aasta kõige kuumem päev Eestis! Meie pulmapäev.
 
Leigo paviljon, kus pidu pidi toimuma, oli päike kütnud kuumaks kui kasvuhoone. Korraldasin Kirsti poisid dekoratsioone üles seadma, ise valmis pruudimeigiga higi pühkides.

Videograaf ja fotograaf olid ammu juba kohal ja valmis alustama. Aga meie siblisime ringi nagu peata kanad. Esimesed külalised olid juba saabunud.



Tead kui vahva on seda näha pruudi vaatevinklist, kuidas inimesed reageerivad, kui nad sind esimest korda kleidi ja looriga näevad!

Tegime portreefotosid ja varsti oli aeg tseremooniaks. Emrah oma poissmeestega saabusid parvega. Mina tulin mäepealt isa ja vanaemaga.

Peale tseremooniat võis alata õhtusöök ja pidu. Jazzbänd alustas muusikaga ning kui mõni amps õhtusööki oli alla neelatud, ja Emrah Kirsti poistele Türgi kanget alkoholi rakit oli serveerinud (ilma nende emalt küsimata haha), esitasime meie oma “avatantsu”.

Iga natukese aja tagant karjuti “kibe-kibe”. Kusjuures ma ei olnudki sellele varem mõelnud ega näinudki seda ette. Välismaalastele oli see päris huvitav, kuid kiiresti taipasid nad et mis toimub ja pärast karjusid nad seda ise ka. Nii minu kui Emrah isale võis see tekitada ebamugavust. Haha.

Peeti ka kõnesid. Emrah parim sõber Korhan esitas oma kõne India aksendiga, mis on nii naljakas. Hiljem mult veel küsiti, et kas ta ongi Indiast pärit! Ei ole, aga aksentides on ta käpp. Tubli julgustükk ka ju.

Tahaksin veel öelda seda, et kõikide tegijatega jäin ma nii-nii rahule. Ja vast kõige erilisem minu jaoks nende hulgas oli meie fotograaf Grete, kes lisaks fotodele tegelikult sättis ja aitas mind ja oli alati olemas. Nii et kes lummavalt erilisi ja emotsiooni täis fotosid soovib, otsige ta kindlalt üles HintsVisuals. Mis tegelikult üldse ei kuulu tema kui fotograafi töökohustuste hulka! Kuid ta oli nii siiras ja armas ja abivalmis.

Ning aitäh, et kõik meile terve südamega niimoodi kaasa elasid! Kaisa nuttis non-stop. :D Ka teised nutsid. Mu isa nuttis. Kõigi emotsioonid olid all-over-the-place. Ja see on nii siiralt, võrratult armas!

Terve päev lõõmas Eestimaa haruldane kuumus, mis tahtis võtta silmeest kirjukski. Kuid öösel vastu hommikut hakkas sadama vihma. Ja me tüdrukutega jooksime murule, et keerutada end vihmapiiskade all.

Tantsisime varahommikuni.

Kui päike juba peaaegu hakkas uuesti välja tulema, leidsid Kaisa ja Kätu abiruumist üles säraküünlad ja taevalaternad, mis olid meil täielikult ununenud. Lennutasime needki hommikuvalguses soovidega taevasse.

Pulmajärgsel hommikul oli ilm mõnusalt pilves, just selline sobilik.

Kohtusime külalistega uuesti hommikusöögi saalis, meenutades pidu ja naljatades. Minul läks alla vaid kurk ja viinamari, kuid neid ma sõin lausa 2 taldrikutäit ära.

Aga vot kus läks hästi, et meie endile selle haruldase Eestima päikese päevaks saime.

Maabusin oma kodinatega Tallinna maapinnale. Otse lennujaamast sõitsime isaga Joanna juurde, sest tal olevat mulle midagi edasi anda. Kätte anti mulle roosa ümbrik, kus sees oli kaunisõnaliselt kirja pandud juhtnöörid selle kohta, mis edasi juhtuma hakkab.

Ossaraks, nii ägeeee! Mõne päeva pärast pidi juba toimuma mu tüdrukuteõhtu!