Pöörane aasta 2019 osa 2: Pulmapidu!

Aasta algas, kui elasime veel Istanbuli Kadiköy ilusavaatelises korteris 13ndal korrusel. Seal elasime tegelikult päris üürikest aega, aga mulle nii meeldis seal. Nii-nii väga. Just seal võtsimegi vastu ka aasta 2019, vaadates katusel ilutulestikku ja (ilmselt) pitsat süües.

See aasta oli vaja teha mitmeid otsuseid. Palju-palju otsuseid.

Korraldasin pulma.

Kleidiproovid, menüüvalikud. Tuli valida peopaik ja kutsete disainid-trükid-väljasaatmised. Tuli vastata sellistele küsimustele, millele kunagi varem mõelnud ei ole. Aga kõik ju see on põnev!

Kui pidupäev hakkas juba päris lähedale jõudma, hakkasin igapäevaselt lennujaamas pulmakülalisi vastu võtmas käima. Mõni tuli ka Rootsist laevaga, mõni Lätist rendiautoga ja ühed tulid kohale lausa Lätist rendiratastel vändates Eestisse. Täitsa hullud! Kuid julge hundi rind on rasvane, sest kohale nad jõudsid kõik.

Pulmapäev. Oh seda möllu.

Ei oleks arvanud, et mina olen see pruut kellel hommikul ükski söök alla ei lähe.

Ärkasime üles Tartu Lydia hotellis. Eelneval õhtul käisime ka isa ja Emrahga hotelli SPAs, mille kasutuse võimalus toaga kaasa tuli. Väga mõnus! Olime seal ainukesed inimesed, laualt sai võtta värskeid puuvikju ja maitsevett. Sai mullivanni ja erinevaid saunu. Väga lõõgastav.

Saabus hommik. No ei leidnud ma hommibuffeest ühtki asja, mida suhu ihaldaks panna. Istusin seal lauas niisama, kuni helistas meikar ja ütles, et ta on kohal. Oh, kui armas ta oli. Nii ilus ja sätitud. Tõi mulle isegi roosasse pakendatud shokolaadi ja õnnesoovidega kaardi. Ise veel erialalt matamaatika õpetaja. Oh neid tublisid oskusterikkaid naisi!

Isa oli veel varahommikul puuistandusse meie puule järgi sõitnud ja ühe autotäie asju juba Leigole viinud.

Teate, 8. juuni oli aasta kõige kuumem päev Eestis! Meie pulmapäev.

Leigo paviljon, kus pidu pidi toimuma, oli päike kütnud kuumaks kui kasvuhoone. Korraldasin Kirsti poisid dekoratsioone üles seadma, ise valmis pruudimeigiga higi pühkides.

Videograaf ja fotograaf olid ammu juba kohal ja valmis alustama. Aga meie siblisime ringi nagu peata kanad. Esimesed külalised olid juba saabunud.

Tead kui vahva on seda näha pruudi vaatevinklist, kuidas inimesed reageerivad, kui nad sind esimest korda kleidi ja looriga näevad!

Tegime portreefotosid ja varsti oli aeg tseremooniaks. Emrah oma poissmeestega saabusid parvega. Mina tulin mäepealt isa ja vanaemaga.

Peale tseremooniat võis alata õhtusöök ja pidu. Jazzbänd alustas muusikaga ning kui mõni amps õhtusööki oli alla neelatud, ja Emrah Kirsti poistele Türgi kanget alkoholi rakit oli serveerinud (ilma nende emalt küsimata haha), esitasime meie oma “avatantsu”.

Iga natukese aja tagant karjuti “kibe-kibe”. Kusjuures ma ei olnudki sellele varem mõelnud ega näinudki seda ette. Välismaalastele oli see päris huvitav, kuid kiiresti taipasid nad et mis toimub ja pärast karjusid nad seda ise ka. Nii minu kui Emrah isale võis see tekitada ebamugavust. Haha.

Peeti ka kõnesid. Emrah parim sõber Korhan esitas oma kõne India aksendiga, mis on nii naljakas. Hiljem mult veel küsiti, et kas ta ongi Indiast pärit! Ei ole, aga aksentides on ta käpp. Tubli julgustükk ka ju.

Mängisime ka mänge, mis õige Eesti pulm see siis muidu oleks.

Üks mis paljudele ka kõige rohkem meelde jäi oli “suusatamise mäng”. Ehk puidust suuskadega 2 tiimis pidid nad muru peal finišijooneni “suusatama” (loe: puulaudadel edasi müttama). Üks tiim esindas mind ja teine Emraht. Minu tiim võitis mõlemad korrad ja nad said ka auhinnad milleks olid kuldsed šhokolaadimedalid.

Seejärel suundusime peamajja torti sööma. See oli ka hetk mil nägin torti üldse esimest korda sest tordimeister oli ta õhtul peo ajal kohale toimetanud, et too täitsa ära ei sulaks. Ma vist ühe ampsu sealt sain ka aga rohkem hoolisin ma too hetk niisama peol ringi kepslemisest.
Peale tordi söömist suundusime kõik koos tagasi õue Leigo järve saarele, et korraldada pruudikinbu viskamine.

Kitarripoistest muusikud olid juba end saarele valmis sättinud ja mängisid mõnusaid akustilisi lugusid nagu Hozier Cherry Wine (mu lemmik) ja muud. Järv säras järveküünalde helkivates tulukestes ja kõik see tundus nii ebamaiselt maagiline.

Hüüdsin valjult e“kõik naised, kes ei ole abielus, tulgu saarele!” Ja kuna põhimõtteliselt enamik mu sõbrannadest-sugulastest abielus ei ole, oli meid seal koos terve suur punt mis oli väga vahva.

Ja kes püüdis kimbu? See oli Kirsti. Kimp läks tagasi meie perre. Ja kuigi sõbrannad võisid veidi pettumust tunda, tõdesid nad siiski, et kimp läks õigetesse kätesse ja see oli väga armas.

Seejärel liitsid saarel meiega ka mehed ja tantsisime-keksisime saarekesel nii hoogsalt, et panime selle lausa lainetama. Mäletan, et peas oli mul mõte et appikene, hüppame end niivisi veel läbi saare vette! Aga saar jäi terveks ja keegi üle ääre vette ka ei kukkunud.

Emrah tungival soovil pandi nüüd valmis grill, ja afterparty jätkus paviljonis, hämaruses väikeste tulekeste lummuses. Kuna üksi (pool) Türgi pulm ei tohis mööduda ka ilma Türgi tantsudeta, pandi nüüd kõlarist muusika valjuks ja tantsisime hoogsasti ringis käest kinni türgi tantse. Vot see oli vahva!

Tahaksin veel öelda seda, et kõikide tegijatega jäin ma nii-nii rahule. Ja vast kõige erilisem minu jaoks nende hulgas oli meie fotograaf Grete, kes lisaks fotodele tegelikult sättis ja aitas mind ja oli alati olemas. Nii et kes lummavalt erilisi ja emotsiooni täis fotosid soovib, otsige ta kindlalt üles HintsVisuals. Mis tegelikult üldse ei kuulu tema kui fotograafi töökohustuste hulka! Kuid ta oli nii siiras ja armas ja abivalmis.

Ning aitäh, et kõik meile terve südamega niimoodi kaasa elasid! Kaisa nuttis non-stop. :D Ka teised nutsid. Mu isa nuttis. Kõigi emotsioonid olid all-over-the-place. Ja see on nii siiralt, võrratult armas!

Terve päev lõõmas Eestimaa haruldane kuumus, mis tahtis võtta silmeest kirjukski. Kuid öösel vastu hommikut hakkas sadama vihma. Ja me tüdrukutega jooksime murule, et keerutada end vihmapiiskade all.

Tantsisime varahommikuni.

Kui päike juba peaaegu hakkas uuesti välja tulema, leidsid Kaisa ja Kätu abiruumist üles säraküünlad ja taevalaternad, mis olid meil täielikult ununenud. Lennutasime needki hommikuvalguses soovidega taevasse.

Pulmajärgsel hommikul oli ilm mõnusalt pilves, just selline sobilik.

Kohtusime külalistega uuesti hommikusöögi saalis, meenutades pidu ja naljatades. Minul läks alla vaid kurk ja viinamari, kuid neid ma sõin lausa 2 taldrikutäit ära.

Aga vot kus läks hästi, et meie endile selle haruldase Eestima päikese päevaks saime.