Pöörane aasta 2019 osa 1: Tüdrukuteõhtu!

Oh seda aastakest. Ma ilmselt ei liialda kui ütlen, et 2019 on olnud minu elu kõige pöörasem aasta.

Kaootiline. Ilus. Värviline. Hullumeelne. Seiklusterohke. Täis väljakutseid. Lükates mind eneseületusteni uuesti ja veel. Kolides välja Istanbulist Eestisse ja Eestist Londonisse. Pakkudes põnevust ja ärevust ja magamata öid. Tuues endaga kaasa keerukaid olukordi, kui kergustunnet. Ja palju teadmatust mis täpselt juhtuma hakkab, lootuses, et eluke asjad kõik oma kohale kokku loksutab. Ja nii ta tegelikult oligi.

Tahtsin kirjutada lühikokkuvõtte aastast, kuid kui olin valmis kirjutanud juba 4 x A4 lehekülge, sain aru, et sellest tuleb ilmselt hoopis seeria.

Aga räägime tüdrukuteõhtust. Milline meeletu-meeletu päev/õhtu/öö/hommik.

Vot see oli midagi, mis särab erksa tähena minu selle aasta eriliste sündmuste listis. Ja kui pulm ei oleks esimene, sest noh, pulm, siis see saaks kindlasti teise esimese koha, sest mida see päev endaga kaasa tõi, seda ma üldse oodata ei osanud. Ootusi ja lootusi ma tegelikult üldse kuskile väga ei seadnudki ja oleksin ka ilmselt hea meelega näiteks sõbrannadega kellegi elutoas teed joonud. :D Aga juhtus nii, et sellest päevast kujunes välja mu elu suurim üllatus.

Maabusin oma kodinatega Tallinna maapinnale. Otse lennujaamast sõitsime isaga Joanna juurde, sest tal olevat mulle midagi edasi anda. Kätte anti mulle roosa ümbrik, kus sees oli kaunisõnaliselt kirja pandud juhtnöörid selle kohta, mis edasi juhtuma hakkab.

Ossaraks, nii ägeeee! Mõne päeva pärast pidi juba toimuma mu tüdrukuteõhtu!

Forever aitäh kogu tüdrukutetiimile, kes selle korraldasid. Te panite mind tundma kui üks tõeline superstaar. Aitäh, et elasite mulle nii suurelt kaasa!  

Juba hommikul võttis mind kodust peale noormees Teslaga, röövides mind otse kodust ja sõidutades teadmata suunas viie tuule poole. Ega ma ei teadnud mida selga panna, seega viskasin käekotti veel teise paari kontsakingi ja mõned riidehilbud. Nii igaks juhuks, kes teab. Auto peatus Ristikheina kohviku juures. Kõik mu tšikid olid juba õues mullijoogiga täidetud klaasikestega mind ootamas, endil ümber lindid tekstiga “team bride”. :D

Oh seda kilkamist!

Kõigil olid telefonid-kaamerad väljas ja suunatud minule. Minul oli suu kõrvuni. Polnud ju nii kaua aega näinud ka!

Istusime lauda. Brunch möödus imemaitsva toidu, makroonide, mimosade ja kelmikate küsimustega mängu saatel. Klaasil ei lastud tühjana seista.

  Seejärel suundisime autosse. Roosade lintide ja Pussy Cat Dollsi saatel jätkus teekond meigisuudiosse, kus üks ilus inimene tegi mind Miss Estoniaks, vorpides mulle pähe printsessilokid ja pintsli võõbetega kauni meigi.

Kontsakingade klõbinal suundusime tagasi autodesse ja järgmiseks peatuseks oli Maksim Toome fotostuudio. Kohalejõudes oli ta esimene küsimus “ Kes läheb mehele?” “Mina!” vastasin. “ Kahju…” hahha

Joanna oli mulle toonud kotitäie kauneid rõivaid, üks seksikam ja kauneim kui teine. Viimane outfit oli vaid rinnahoidja, pintsak ja suured blingid kõrvarõngad.

Osa tüdrukutest läksid veel poodi Proseccot juurde ostma. Sest why not! See oli hea mõte, sest nendega lõpuks me ka poseerisime piltidel.

Muusika valjenes, pilt hägunes ja meeleolu oli laes. Fotod said tehtud. Suundusime Joanna juurde kus ootas meid hunnik pitsasid ja suur ämbritäis (veel rohkem) Proseccot.   Oh seda Proseccot. Mõne minuti pärast ma juba tantsisin tumbal.

Kuid tüdrukud ei olnud oma trikke kaugeltki veel lõpetanud. Küsisid nad mult küsimusi, ja lasksid mul miskit joonistada. Rääkisime lugusid oma “noorusea” koerustükkidest, ekspeikadest ja muust stiiliga “naised saunas rääkisid” jututeemadest. Viimased selfid, prosecco pudelid kaenlasse ja huulepulga värskendus.

Läksime taksodesse ja suundusime vanalinna Balti Jaama poole, kus me Toompea treppidest üles ronisime ja ma igal trepiastmel pidin ütlema ühe põhjuse, miks ma oma tulevast abikaasat armastan. Jummel, tundus et see võttis aega mitu tundi. Aga põhjused mul otsa ei saanud. Kuigi ma olevat mõnda päris mitmel astmel korranud nagu näiteks “Ta ei pahanda kunagi minuga”, mille Joanna ka pulmas oma toostis ära mainis. Haha!

Siis anti mulle kätte veel ka bingo mäng, kus iga kasti jaoks oli vaja teha üks ülesanne. Uh-jah, suveõhtud Eestis ei lõpe iial! Mängisin vabaduse väljakul vene poistega plaksumängu ja mis sellest Bingost edasi sai, seda teab vaid bingo mäng ise.

Suundusime klubisse. Toodi jooke. Ja shote. Veel ja veel ja veel. Mis toimub?   Hiljem sain teada, et miski segadus oli tekkinud ja meie lauale oli määratud meeletu kogus jooke, mida me tegelikult ei tahtnud. Mis seal ikka.

Tantsisime “Tell me what you want, what you really really want” saatel ja järsku oli kell 5 hommikul. Klubist välja jõudes päike juba säras ja koju jõudes sõin enne magamaminekut ketšupiga saia. Gurmee.